Vääriselupaikade tüübid

A.1. KUUSIKUD JA KUUSE-SEGAMETSAD

Okas- ja segametsadena mõistetakse kõiki mineraalpinnasel kasvavaid kuusemetsi, kus lehtpuude osakaal ei ületa 50%. Tüüpiliselt kuuluvad siia nõmme-, palu- ja laanemetsad, mõnikord ka sürjametsade puistud ning okaspuuenamusega soostunud ning rabastunud metsad. Kuusikutes on enamlevinud laane- ja palumetsad, samuti soostunud metsatüüpide puistud.

A.2. MÄNNIKUD JA MÄNNI-SEGAMETSAD

Enamlevinud on nõmme- ja palumetsad, samuti rabastunud metsatüüpide puistud. Suhteliselt harvem kohtab sürja- ja salumetsa puistusid. Männikute peamisteks bioloogilisteks võtmetunnusteks on eakad jämedad männid ning mitmesuguses lagunemisastmes puutüükad ja lamapuit. Eriti väärtuslikud haruldustele elutingimuste pakkumise seisukohalt on päikesevalgusele avatud vanad puud, tüükad ja mahalangenud tüved.

B.1. LAIALEHISED METSAD

Puistud kasvavad kuival või parasniiskel pinnasel ning nende koosseisust vähemalt 50% moodustavad laialehised puuliigid. Metsatüüpidest on siin eriti iseloomulikud salumetsad (naadi- ja sinilille-kasvukohatüüp), esineda võib üksikuid sürjapuistusid ning soostunud metsi.
Vääriselupaikadeks võivad olla nii eakad lehtmetsad kui ka puisniidud ja puiskarjamaad. Puistu koosseisus võib peale laialehiste puuliikide esineda kuuske, kaske, haaba, sangleppa või halli leppa. Sageli domineerivad põõsarindes sarapuud.

B.2. HAAVIKUD

Puistud kasvavad kuival või parasniiskel pinnasel, on eeldatavalt looduslikud ning koosseisust vähemalt 50 % moodustavad haavad. Haavikud on enamlevinud laane- ning salumetsa kasvukohatüüpides, harva võib leida ka nõmme- või paluhaavikuid (põlendikel) ning soostunud metsade haavikuid. Haava koore ja puiduga on seotud palju tunnusliike ja võib leida haruldasi samblikke, putuka- ja seeneliike.

B.3. TEISED LEHTMETSAD

Üle 50 % kuival või parasniiskel mullal kasvavast puistust moodustavad lehtpuud, kuid nii laialehiste lehtpuuliikide kui haabade osakaal eraldi võetuna on alla 50 %. Vääriselupaikadeks võivad olla väga mitmesuguse koosseisuga puistud, sealhulgas kaasikud, lepikud ning mitmesugused lehtpuusegametsad, kus ükski liik ei domineeri.

C.1. SANGLEPIKUD

Looduslikud puistud, mis kasvavad turbasel või niiskel (sh. üleujutataval) mineraalsel pinnasel ning mille koosseisust vähemalt 50 % moodustavad sanglepad. Kuuluvad enamasti lodumetsa metsakasvukohatüüpi, harvem soostunud metsade ja lammimetsade tüübirühma. Märgalade sanglepikuid mõjutab eelkõige kõrge põhjavee tase. Sangleppade kõrval võib puistuis esinedaka kaski, kuuski ja saari.

C.2. KUUSIKUD JA KUUSE-SEGAMETSAD

Vääriselupaikadeks on vanad turbasel või üleujutataval mineraalsel pinnasel kasvav kuusikud, kuuse-männi segametsad või okas- ja lehtpuusegametsad, mille koosseisust vähemalt 50 % moodustavad kuused. Metsa mõjutab kas stabiilselt kõrge põhjavee tase või perioodilised üleujutused.

C.3. MÄNNIKUD JA KAASIKUD

Puistu koosseisus on üle 70% mände ja kaski, metsad kasvavad toitainetevaesel rabastuval või soostuval pinnasel. Pinnas on kraavitamata või see ei mõjuta (enam) ökosüsteemi loomulikku tasakaalu. Metsatüüpidest on iseloomulikud madal-, siirdesoo ja rabametsad.

C.4. LAIALEHISED METSAD

Märgalade laialehised puistud kasvavad õhukesel turbapinnasel või märjal, sh. paiguti üleujutataval mineraalsel pinnasel. Koosseisust vähemalt 50% peavad moodustama laialehised puuliigid. Vääriselupaikade veerežiim on rikkumata. Tüüpilised on siin lammimetsade ning soostunud metsade, eriti sõnajalatüübi puistud. Märgalade laialehised puistud võivad paikneda survelistel nõlvadel, allikalistel aladel või jõgede orgudes, kallastel ning lammidel. Tänu liikuvale põhjaveele ja üleujutustele on pinnas toitainerikas. Põhiliseks puuliigiks on enamasti saar sanglepa või kase osalusega.

Loometsi iseloomustab paesel lähtekivimil (kompaktne kivim, paeklibu ja -rähk) lasuva mullakihi väike keskmine tüsedus – reeglina alla 30 cm. Mullad on äärmuslikult kuivad ning kohati sesoonselt ka liigniisked. Loomets kasvab aeglaselt ja taastub väga halvasti. Puistus võivad esineda haruldasemad tunnusliigid, eeskätt maapinnal kasvavad seened, kes on kitsalt kohastunud lubjarikkal pinnasel kasvava metsa poolt pakutud elutingimustega.

1.1. JÄRSUD JÕGEDE JA JÄRVEDE KALDAD

Metsased, enam kui 20-kraadised kaldanõlvad laiemate jõgede (>5 m) ääres.

1.2. LAUGJAD JÕGEDE JA JÄRVEDE KALDAD

Metsaga kaetud vähem kui 20-kraadise kaldega kaldanõlvad laiemate jõgede (>5 m) ääres.

1.3. OJADE KALDANÕLVAD

Väikeste ojade ja jõgede (alla 5 m) ääres asuvad metsad.

2.1. MADALIKUD JA JÕELAMMID

Ulatuslikel lammidel on looduslikke metsakooslusi säilinud väga katkendlikult. Eriti haruldased on laialehiste puuliikide puistud ja vanad sanglepikud. Mõnevõrra tavalisemad on lammi servaaladel märgadel soostunud või turbamuldadel kasvavad kaasikud.

2.2. OJALAMMID

Ojalammid on enamasti kitsad ning neil kasvavad puistud looklevad koridoridena, erinedes koosseisult ümbritsevast metsast. Sagedasti esinevad ojalammidel hall-lepikud, sanglepikud, kaasikud või lehtpuu-segametsaga puisniidud.

3.1. AJUTISTE VEEKOGUDE KALDAD

Ajutised ojad ja väikesed lohud täituvad veega tugevate vihmasadude või lume sulamise järel. Tavaliselt on sellistele liikuva või rohke veega kohtadele omane lopsakas taimestik ja selliste puuliikide esinemine, mida ümbritsevas puistus ei ole või on vähe. Silmatorkamatud ojakesed võivad tekkida näiteks ajuti allikalistel, sageli sõnajalgade ja liigirikka samblakattega kaetud nõlvadel ning väikestes, soodest vett välja juhtivates nõvades.

3.2. ALLIKALISED ALAD

Nõlvadel või mattunud paljanditel esineb sageli allikaid või pinnasest väljaimmitsevat vett. Vääriselupaiga keskmeks on allikas või allikaline ala, kus pidevalt voolav külm põhjavesi tasandab suve ja talve vahelisi keskkonnatingimuste erinevusi ning loob püsiva mikrokliima. Samal ajal on pinnase õhustatus ning toitainetega varustatus allika(te) vahetus ümbruses tavaliselt hea. Suletumasse nõkku avanevate allikate juures paiknevad allikasood, kus kasvavad-elavad mitmed haruldased liigid. Eriti liigirikkad on karbonaatsete põhjavete avamusalad, kus võib moodustuda ka allikalubja settekihte.

3.3. KARBONAATSETE SOODE JA MÄRGADE NIITUDE ÄÄREALAD

Lagedad või hõredalt puudega kaetud madalsood ja soostunud (puis)niidud ning nende servad on eriti lubjarikkal pinnasel kasvavates metsades väga liigirikkad. Enamasti on tegu endiste karjamaadega. Paljud haruldaste soontaimede (nt. käpalised e. orhideelised), sammalde ja seente liigid on spetsialiseerunud eluks lagedatel karbonaatsetel soodel ja niitudel.

3.4. KOPRATAMMIDE MÕJUALAD

Kobraste põhjustatud üleujutusest mõjustatud küpsed puistud kitsastes orgudes, st. piiratud aladel. Vääriselupaikadena ei käsitleta sootasandikel, ulatuslikel lammidel jms. üleujutatud puistusid. Kopratammide poolt üleujutatud puistutele on tüüpiline kõrge surnud puude osakaal.

3.5. MUUDE VEEKOGUDE KALDAD

Vääriselupaikadeks võivad osutuda ka mitmesugused teised metsaga kaetud kaldad jõgede, ojade, (pais)järvede, tiikide ja mere ääres, mis ei vasta eelpoolkirjeldatud veekoguäärsete vääriselupaikade põhijaotustele, kuid kus leidub hulgaliselt bioloogilisi võtmetunnuseid ja/või haruldasi liike.

4. VÄIKESED MÄRGALASAARED JA -POOLSAARED

Märgalana mõistetakse siinkohal veekogusid, eri tüüpi soid, üleujutatavaid ja pilliroogu kasvanud alasid. Saared on siinkohal määratletud kui märgaladel paiknevad mineraalpinnasega alad (arumaad). Poolsaared on märgalaga ümbritsetud kolmest küljest. Saarte ja poolsaartena käsitletakse alasid, mille pindala on alla 3 ha. Juhul, kui ala on 3 ha ulatuslikum ja seal esineb vääriselupaik, tuleb ta liigitada mõnda teise tunnuste poolest sobivasse vääriselupaikade tüübirühma.

5.1. PANGAMETSAD

Pangamets kasvab klindialusel nõlvakul, klindilõhedes, enam kui 20-kraadise kaldega mattunud või hääbuvail pankadel ning ka kuni mõni meeter klindiharjast kaugemal platool. Pangamets võib olla äärmiselt mitmekesine. Jalamil kasvavad põhiliselt saare, halli- ja sanglepa segapuistud, mis sageli sisaldavad kuuski ning teisi lehtpuid (pärn, vaher, jalakas jt).

5.2. TEISED JÄRSAKUMETSAD

Enam kui 20-kraadise kaldega nõlvad, mille kalle ei lange mageveekogu suunas ning kasvukoht ei vasta ka pangametsa kriteeriumidele. Järsaku kõrgus peab olema üle 10 m. Nimetatud järsakud võivad esineda näiteks endistel rannikuluidetel või mandrijää setetel.

6. PÕLENDIKUD

Põlendikud on äsja põlenud puistud või selgete põlengujälgedega vanemad metsad, kus paljud puud on saanud mitmesuguseid tulekahjustusi ning esineb hulgaliselt surnud puid.

7. PUISROHUMAAD

Puisrohumaa on hõre, tavaliselt pikaajalise ekstensiivse niitmise või karjatamise tulemusel kujunenud puistu, kus puud ja põõsad asetsevad hajusalt või väikeste gruppidena. Vääriselupaiku registreeritakse ainult võsastunud puisrohumaadel, kus maa kasutamine on lõpetatud ja need ei ole arvel pool-looduslike kooslustena.

8. SARAPIKUD

Sarapik on lehtpuupuistu, kus põhilisteks alustaimestiku valgustingimusi kujundavaks teguriks on sarapuupõõsad. Vääriselupaikadeks on pikka aega sarapikena eksisteerinud kooslused, kus sarapuupõõsaste diameeter on vähemalt 1 meeter ning põõsastes esineb mitmevanuselisi võsusid.

9. ÜKSIKUD SUURED PUUD

Väga vanad ja suured, tihti hiiglaslike mõõtmetega algselt lagedal või lagendikel kasvanud laialehised puud, kõige sagedamini tammed. Puu kui vääriselupaiga tunnusjoonte hindamisel on kõige tähtsamateks tema vanus ja suurus; puuõõnte, kuivanud okste esinemine; indikaatorliikide leidumine. Laialehised suured päikesele avatult kasvavad üksikpuud on tähtsaks elupaigaks hulgale haruldastele epifüütsetele samblikele, puidul elavatele putukatele ja seentele.

10. PARGID

Endised mõisad ja suuremad ehitised püstitati sageli laialehiste puude rohkete metsade vahetusse lähedusse ning metsadest kujundati pargid, harvem esineb ka männi- ja kuuseenamusega loodusparke (jõekäärud asulate lähistel jmt). Vääriselupaikadena võib arvele võtta pargid, mida pole hooldatud ja mis asuvad metsamaal.